Lihtsustatud juhised
Inimesed on väga erinevad. Mõnedele meeldib “vaid” punane vein ja nad nimetavad valget veini halvustavalt erinevate nimedega. See on arvajate enda asi. Samuti on erinev joogiarmastajate suhtumine veini välimusse, lõhna (aroomi) ja maitsesse. On inimesi, kes söövad vaid selleks, et teavad, et nende “mootor” vajab kütust. Mis välimus sellel kõigel on, pole tähtis. Sarnane on mõnel inimesel suhtumine lõhnadesse ja maitsetesse. On ka neid, kellele on tähtis vaid see, et vein või mõni muu alkohol pähe hakkaks. Veiniüritustel ikka silmab neid, kes manguvad, et vala veel või miks nii vähe – “pane ikka klaas täis”!
Ja ongi hea, et oleme erinevad. Et veinist suuremat naudingut saada, soovitan veidi süveneda ja jälgida teatud näpunäiteid.
Kui veine on mitu, siis tasub jälgida reeglit, et kõigepealt vahuveinid, enne kuivad ja siis magusamad. Vahuveinidele järgnevad valged veinid, alguses kerged ja happesed ning seejärel täidlased ning lõpuks, siis magusad. Punaste veinidega tasub samuti alustada noortest ja kergetest veinidest ning nende järel tammevaadi laagerdusega “purakad” ehk jõulised toiduveinid.
Degusteerimisel algab veini hindamine selle välimusest:
Vaatleme, mis värvi vein on – kas vein on selge või hägune? Vahuveinide juures vaadeldakse, millise suurusega mullid valades tekivad ja millistena needsamad mullid hiljem klaasis pärlendavad. Väike mull on kõrge kvaliteedi tunnuseks, suure mulli puhul on tegemist nn. “limonaadiga”. Klaasi põhjast tõusvad vahuveini mullid liiguvad erineva kiirusega. Kui mullid tormavad kiirelt pinna poole, on vein noor. Nn laisad mullid – just need, millel aega küll pinnale jõudmisega, on väärikad. Tegemist on sel juhul hinnalise tootega. Kõikide veinide puhul räägib värvus asjatundjale oma loo. Noored valged veinid on õlgkollased kerge roheka tooniga. Kuldkollased veinid on veidi vanemad. Punaste veinide puhul violetsed toonid on noorele veinile omased ja telliskivi värv äärtes näitab, et veinis on väärikust. Vaadelda tasub ka seda, millised “jalad” või “pisarad” klaasi kallutades klaasi seintele jäävad. Need näitavad, kui “õhuke” või “paks” antud vein on. “Paks” vein tähendab üldjuhul tammelaagerdust, kõrgemat alkoholi või magusust.
Degusteerimise teine osa on veini nuusutada:
Kuna veinid on madala alkoholi sisaldusega, siis võib nina klaasi sisse lükata. Sisse hingates tunnete, kas on tegemist korras veiniga või on tegemist vigase ja lombaka veiniga. Aroomist on lihtne tunda, kas vein on veel noor ning värske või ümar ja täisealine. Muidugi võib lõhnadele anda nimesid, mida joogis tunnete.
Vahepeal võiks ju küsida, millal me siis joome?
Jah – kolmas osa degusteerimisest on maitsmine:
Võetakse väike lonks ja mitte ei jooda klaasitäit ühe sõõmuga. Vein pole viin, mida peab kiirelt kurku kallama, et maitset mitte tunda. Veini hoitakse kauem kui vaid hetk suus, et tekiks
suu-tunnetus. Mõned isegi sulgevad selle ajaks silmad, et pühenduda täielikult veini maitse iseärasustele. Veini võib suus edasi-tagasi liigutada või luristades õhutada ehk aereerida. Kui vein ei maitse, siis on mõistlik see sülitamisnõusse välja sülitada. Looduses võib selle ka maha sülitada. Kui on tegemist hea joogiga, siis pärast esimest korda tasub veini ka teist korda maitsta.
Degusteerimise kogused on seetõttu väikesed, et pärast ka viienda veini proovimist veel järgmiste veinide kõigist omadustest aru saada. Hiljem võib ju alati tagasi pöörduda, et oma lemmikuid üle maitsta! Hea on degusteerida mõne sõbraga koos, kellega saab arvamusi vahetada ja arutleda.
Ega kõik ei saa olla asjatundjad, seega tasub proovida ka neid veine, mille suhtes on olnud eelarvamus. Proovides saab kinnitust, kas eelarvamus oli põhjendatud või tekkis uus lemmik ja leidsid midagi päris huvitavat.
Ja ikka tasub meeles pidada, et alkohol suurtes kogustes võib olla kahjulik teie tervisele.
Alkohol ei paranda teie probleeme, kuid seda ei tee ka piim!
