Avaldatud 24. november 2006
Kummalisel kombel arvavad paljud, et veinid ja sellega seonduv on suur teadus, mida suudavad mõista vaid veinitegijad, sommeljeed ja teadlased. See kahetsusväärne eelarvamus tekitab asjatut alaväärsustunnet. Mäletan, et kui kunagi põrsapõlves esimest korda veini maitsesin, mõtlesin samuti. Kui sain veinidest esimest korda meeldiva kogemuse, toetus see paljuski lisaks maitstud veinile ka mind toona ümbritsenud seltskonnale.
Umbes neli aastat tagasi taipasid tuttavad, et parim viis veinidest veidi rohkem teada saada ja seda ka sõpradega jagada on kohapeale sõitmine. Sinna, kus kasvab viinamari, kus pressitakse mahl ja hiljem seda kääritatakse. Veiniga tutvust teha on oluliselt parem veinimõisates kui kaubakeskuse riiulite vahel.
Veinimõisas saab aru, miks jooki just säärasena valmistatakse. Koos on tore vaadata, kuulata, haista, maitsta ja võimalusel võrrelda. Pakun siinkohal välja mõnusa veinireisi tee Põhja-Itaaliasse meie enda näitel. Läksin küll veinireisile üpris suure eelarvamusega, sest varasemat meeldivat mälestust Itaalia veinidest mul polnud. Õnneks sai mu eelarvamus kohapeal põrmustatud.
Peale veinide oli reisile mineku ajendiks ka Itaalia kultuur oma arvukate vaatamisväärsustega. Reisi kestel nägime maalilisi maastikke koos kloostrite, kirikute ja lossidega. Teine kutsuv argument oli Itaalia toit, mis on mulle ikka maitsenud ja viis keele alla ka seekord.
Alustasime oma veinireisi Oltrepò Pavese piirkonnast, kus kõigepealt vaatasime üle Le Fracce, Montelio ja La Cantina Sociale di Torrevilla veinimõisad. Külastasime neid koos veiniteadlase Adriano Camilloga. Mõis on peale veini huvitav ka oma ajaloo, parkide, hobukaarikute ja -rakmete kollektsiooni poolest, millele pani aluse mõisa kunagine kirglikult hobuseid armastanud advokaadist omanik.
Peatusime ka Montelio veinimõisas, mis kunagi kuulus benediktiinide kloostrile ja kus veine valmistati juba XIII sajandil. Mõisa majandavad kaks õde, selle viinapuuaiad on 78 hektarit suured.
Edasi liikusime Monferratosse. Villa Sparina veinimõis asetseb ilusa vaatega künkal. Samal päeval, kui meie sinna sattusime, heitsid mõisas paari kaks noort inimest, kohal oli hulk pulmakülalisi. Mõisa viinamarjaväljad laiuvad ümber selle künka ning tehnika on väga modernne. La Mondianese veinimõis asub Montemagnos, mis on samuti Monferrato provintsis.
Renoveeritud mõis koos uuendatud modernse veinikeldriga on väga huvitav vaatamisväärsus, lisaks leidsin sealt ühe oma selle reisi lemmikveini – Noah, mis on valmistatud Ruché, Barbera ja Cabernet Sauvignoni viinamarjadest, täis jõudu, maitseid ning vürtsi.
Külastasime Siena linnas toimuvat iga-aastast Paliot, mis on kuulus keskaegne hobuste võiduajamise traditsioon, kus 20 piirkonda üritavad üksteist uhkete riiete, hobuste ja ajalooliste eripäradega üle trumbata.
Podere La Vigna veinimõisas tegutseb 1958. aastast Adriano Rubegni koos naisega. Ei tegeleta ainult veini tootmisega, vaid on ka enda oliiviistandused, lisaks kasvatatakse veiseid ning muud eluks vajalikku, nagu seda on aastasadu tehtud. Kõrvale pakutakse põllumajandustoodete kooperatiivi toite, mis on erakordselt maitsvad. Eriti hea oli toorjuust, mida serveeriti mitut sorti džemmidega.Viimane pidulik õhtusöök toimus veinirestoranis Da Burde, kus pakuti kohalikke hõrgutisi ja veine. Selles restoranis töötab Toscana maakonna 2006. aasta parim sommeljee Andrea Gori, kes ka meile veine tutvustas. Saamaks kinnitust väitele, et veinid küpsevad pudelis edasi, lasime avada ühe Fattora Dei veini aastast 1978. Aga hoolimata dekanteerimisest oli see vein minu jaoks liialt vana. Värvuselt sügavpunane pruuni alatooniga. Alguses lõhnas üleküpsenud puuviljade järele ning maitses oli tunda vanaema moosi ja veidi sõnnikut – nuusutada oli põnev, ent pärast maitsmist ei olnud sel joogil minu jaoks mingit väärtust.
Kuigi korraldasime veinireisi ise, aitasid seda ette valmistada spetsialistid. Enamiku veinihuviliste ootused said täidetud. Nägime kvaliteetveine tootvate veinimõisate olukorda, maitsesime veine ja teame nüüd selgelt, missugused Itaalia veinid meile meeldivad.
Üllatav on mõisate erinev suhtumine veinide valmistamisse. Mõni peab seda väga lihtsaks ja jääb mulje, et veinitegemine pole mingi suur teadus. Lihtsalt teed õigeid asju õigel ajal ning jook on igati nauditav. Mõni veinitegija ent räägib pikalt oma veinitegemise filosoofiast, mis on omaette tore ja näitab nende pühendumust. Räägitakse traditsioonidest, mis on püsinud põlvkondi.
Nagu itaallased isegi kirjeldasid, on jookide klassifitseerimine neil ehk liiga keerukas. Viinamarjasorte on arvukalt ja paljud neist vähe tuntud. Lisaks veel hiigelpikad apellatsiooninimed. Mõni ime, et ma varem nendest veinidest suuremat ei teadnud ega neist eriti pidanud. Aga nüüd on reis seljataga ja nii mõnegi maitsva veini leiaks kaupluse riiulist kas või une pealt üles.
