Avaldatud Läänlane 26.06.2021. a
Õdusates restoranides, kohvikutes ja baarides inimesed istuvad, naudivad hetke oma kaaslastega. Parajalt mugav valgus. Kerge jutukõmin, naerupahvakud, nugade-kahvlite klõbin, klaaside ja tasside hääled, mida veidi varjutab sulnis muusika.
See iseloomustab paljusid meelelahutuskohti, sest inimestel on sellises keskkonnas mugav, nad tunnevad end turvaliselt ja selleks rahvas välja tulebki.
Võiks öelda, et idüll. Loomulikult teevad söögi-joogikohad endast kõik, et keskkond oleks just selline, kus meie ise sooviksime olla.
Reisipiirangutest tulenevalt külastasid neid eelpool kirjeldatud kohti paljud uued inimesed, kes elavad küll lähedal, kuid pole kunagi erinevatel põhjustel “sellistes” kohtades käinud. Nüüd aga tullakse, avaldatakse arvamust valikute üle, nauditakse ja võimaluse korral tullakse tagasi.
Sarnaselt filmile “Siin me oleme” on külastajate seas ka neid, kelle kõnepruugis on olulisel kohal argument „oleme Tallinnast”. Toredad inimesed ja kindlasti ka ise seda filmi näinud, kus suvitajad tulevad rannakülla.
Enamik meie külastajatest on samuti “linnast”, kuid sellel pole nende jaoks tähtsust. Samas on ka neid, kelle jaoks pealinna-päritolu teeb nad paremaks. Mäletan, kui meid külastas seltskond, kus üks muidu tore proua muudki korrutas, kust ta pärit on. Minu kaasa ütles seepeale sosistades, et “meie oleme ka”, mille peale proual jäi üllatunult korraks vait ja edasises vestluses loobus üleolevast toonist.
Mulle väga meeldis ka ühe väikelinna söögikoha perenaise vastus pealinnast pärit prouale – kui rõhutati, et “oleme Tallinnast”, siis perenaine küsis “… ja maksate?”
Veel näiteid:
“Meie tulime Tallinnast siia ja teil pole meie jaoks kohti!”
“Kas te ei tahagi raha teenida?”
“Ja mis teie siin maal üldse asjadest teate?”
“Ma ju reserveerisin meile laua 7-le kella 19-ks” (kuigi kell on juba 21)
Tänavalt tulnud inimese küsimus, “kas ma tualeti eest 0,5€ kaardiga saan maksta?”
Inimesed tahavad väljas käia, sest kodus istumisest on paljudel villand. Meelelahutuskohtade omanikel ja töötajatel on selle üle väga hea meel. Omavahel oleme arutanud, et varem käisid pered kord või paar aastas kuskil välismaal aega veetmas, meelt lahutamas ehk siis puhkamas. Nüüd on kaugele palmi alla sõitmine keerukas ja vürtsitatud ootamatustega. Sellepärast käiakse kodumaad avastamas ja põigatakse sisse sellistesse kohtadesse, kus varem käidud ei ole.
Välja sööma või toredaid jooke nautima minnes pannakse vahel ennast ka veidi pidulikumalt riidesse. Istudes restoranis pehmele diivanile oma heleda kleidiga avastab nii mõnigi külastaja, et enne teda on lumemärgade jalanõudega last samale pehmele mööblile tõstetud.
Muidugi, kui teenindaja seda märkab, saab tugitooli eemale tõsta ja seda hiljem puhastada, kuid selle seltskonna jaoks on romantika juba lõppenud. Pealegi see istekoht enam „ei teeni“, vähemalt sel õhtul mitte.
Mitte ainult lapsed või noorukid ei ole need, kes oma näppe ja käsi pehmesse mööblisse puhtaks pühivad, tihti jäävad laual olevad rätikud kogu seltskonna poolt söögi lõpetamise järel puutumatuks. Mõni põngerjas pühib lauast lahkumise eel oma šokolaadist või ketšupist määrdunud suu heledasse pehmesse mööblisse puhtaks, sest teda pole ju varem kiirsöögikohti külastades seda tegemast keelatud.
Steigi-noaga restorani lauda lõikumise-kraapimise peale ütleb lapsevanem, et “ära seda tee, tädile ei meeldi”, kui teenindaja on manitsenud, et nii pole kombeks.
Juhtub, et mõne restorani või baari romantilise õhtusöögi rikub ära mõni põngerjas, kes jookseb ringi, huilgab nagu vedur, müksates kõrvallaudades istujaid. Seda last ei ole mõtet keelata, sellega võiks või peaks tegelema lapsevanem. Huvitav, kas tänapäeval kodus lapsevanemad või koolides õpetajad ei seleta, kuidas on kombeks käituda ja kuidas mitte. Kas tõesti on käes nii uued ajad ja normid, uus reaalsus?
Meenub olukorra sarnasus aastate tagant, kui piirid välismaale reisimiseks eestlastele veel suuresti kinni olid, siis käisid Eestis lisaks toredatele turistidele ka need, kes paadilt tulles nende mõistes peenraha eest said siin rohkelt alkoholi tarbida, lärmata ja räusata. Toredad turistid vaatasid häbenedes kõrvale, haruharva sai mõnel mõõt täis ja ta sekkus.
