Avaldatud Lääne Elu 23. aprill 2020 12:30
Kas pole siis nii, et sõna karantiin tuleb sõnast quaranta (itaalia keeles, 40 (päeva)), mitte kaks nädalat, nagu meil viirusega seoses rõhutatakse.
Meie istume jätkuvalt eraldatuses kodus (õigemini küll tööl Haapsalus). Õnneks ongi selline kodune koht, kus olla ja toimetada. Inimestega kokku ei puutu, hoiame teistega distantsi. Müüme veini inimestele kaasa. Pudeliga ostetakse harva, pigem ikka kastiga.
Kui varem teadsime mitmeid kuid ette, plaanisime tegevusi, siis täna oleme ootel. Keeruline olukord, kui siiski tuleb aeg-ajalt poes süüa ja majapidamistarbeid ostmas käia. Me pole peale kauba (veini) midagi varunud. Kempsupaber, jahu, tatar, sool ja tuletikud kõik siiani toredalt müügil. Vahe on vaid selles, et enam teistega kohtumisel ei emba, suudle ega kätle. Igav. Uudiseid ei taha enam ka vaadata – oh, kuidas tüütab.
Keerukas saab olema mõnedel olla selles pealesunnitud isolatsioonis. Kujutan ette, kuidas mõni pulbitsev mürsik elab ennast välja tasakaalukate vanemate kiuste. Kombatakse taluvuse piire. Meil on õnneks lemmikloom, kes vajab väljas käimist ja omade asjade ajamist. Pakub rõõmu ja kellega ka “koerailmaga” tuleb väljas jalutamas käia. Peab koera vajadustega arvestama. Mõelda vaid, et teda poleks! Mõni avastab, et kaasa, kellega aastaid koos elatud, on täitsa tore inimene. Meenuvad möödunud toredad ajad, ühised huvid. Kui endal midagi teha pole, siis mõni läheks või poodi! Samas seal on inimesed. Kui varem ei mõelnud sellele, et ukse või ostukäru käepidet on puutunud sajad inimesed samal päeval enne sind, siis uues reaalsuses pole see nii lihtne. Eks kõik tüdinevad. Rutiin on osadele inimestele hea ja aitab korrastada mõtteid. Neile, kes oma kärsitust vaos ei suuda hoida, on rutiin keerukas. Veel hullem saab see vist olema, kui ilmad lähevad soojaks, sest siis tahaks ju teha, olla ja suhelda. Nagu “vanasti”, nagu kuu kaks tagasi. Hea, et paljud inimesed saavad rahulikult tööl käia. Jah, ka nemad peavad distantsi hoidma ja pidevalt käsi pesema, kuid neil seni on säilinud sissetulek, mis pole seotud eriolukorra piirangutega. Kaudselt mõjutab eriolukord siiski ka neid. Paljud kaubad ja teenused ning nende müük on vähenenud või hoopis seiskunud. Piirangutest ja keeldudest puudutatud ametid ootavad paremaid aegu. Uskudes ja lootes. Kui me varem tegelesime rutiinselt töö ja puhkuse, spordi ning hobidega, siis nüüd nende asendustegevustega. Palju saame lugeda ja õppida. Muidugi õppeasutuste uksed on lukus ja lugeda saad ka vaid seda, mis koduriiulis, sest raamatukogud on suletud. Samas me saame nii raamatuid kui ka teisi kaupu interneti vahendusel tellida. Hoogsalt on arenenud kaupade pakkumine veebilehtedel ja sotsiaalvõrgustikus, sest inimesed muutuvad olude sunnil leidlikuks. Samas, kuidas me adume, mis nädalapäev meil parasjagu on? Pühad ja nädalavahetused olid varem paljudele toredad, sest siis sai kodus olla, nüüd saab kodus olemist igapäevaselt täiega nautida. Meil on oma kodudes tore ja rahulik olla. Need kõik, kes veel ametis, Sulle toitu müüvad, hooldavad, transpordivad, analüüsivad, ravivad, kontrollivad on nagu sõjas. Nemad võtavad koorma enda kanda. Ohud on neil palju kordi suuremad, kui Sinul, kes vedeled diivanil ja ohid, et oh kui raske! Samas kodus olla on kindlasti lihtsam ja mugavam, kui kuskil haigla intensiivis valudes ventileerimise seadme külge ühendatult.
Eelmise majanduslanguse ajal oli raske, kuid siiski oli tulevik mõneti ette prognoositav ja vähemalt teada, et mõne aastaga saame sellest üle. Need, kes äri ei saanud teha, vaatasid ringi ja nii mõnigi leidis endale uue tegevusala. Elati ka siis raskeid aegu. Töötus oli kõrge. Suure rahakotiga tegelaste kohta käisid jutud, kui mitu miljonit keegi päeva, kuu või aasta jooksul kaotas. Loomulikult oodati, millal see jama kõik otsa lõpeb. Lõpp tuli aegamisi, kuid tuli. Ikka loodame, et ka nüüd!
Kus on kindlus, et majandus taastub? Suured suvised ettevõtmised kaovad. Neid ei saa teha interneti vahendusel. Saab, kuid tunne pole see. Puudub massidega kaasaminek ja “see õige tunne”. Väikesed kuurortlinnad hääbuvad. Piirid on kinni ja tuleb rahulduda siseturistidega. Välja kohe ei sure vast keegi, kuid mis siis, kui laastav haigus tuleb tagasi? Mis on see valdkond, mida varem turismi, transpordi, toitlustuse ja ürituste korraldamisega ametis olnud inimesed hakkavad nüüd tegema? Kas lähevad põllule? Eks mõni läheb, kuid seda me mugavust, kust me tuleme, on keerukas või peaaegu võimatu maha raputada.
Täna on oleme hoopis teistmoodi ootel. Ootame seda, kas nakatume. Mõni väidab isegi seda, et ehk oleks parem haigus varem läbi põdeda. Noored võivad selliselt mõelda. Väidetavad prognoosid tunduvad olevat laest võetud. 20-70% põeb haiguse läbi. Kas põdemise järel tuleb immuunsus? Kui olen olnud juba haige, siis kas on tõenäoline, et nakatun uuesti? Ei tea isegi seda, kas oled terve, viirusekandja või hoopis kergelt läbi põdenud isik. Ei tea ja ega enne ei saagi teada, kui oled nagu rakett enne starti juhtmeid ja voolikuid pidi haiglavoodis, kus ümberringi liiguvad vaid skafandrites “haldjad”. Meenub, kuid kirjutati ja räägiti, et täna laastav viirus on vaid “lihtne” nohu. Kergem põdeda kui gripp. Miks siis terved noored ja täis elutahet mehed-naised vaevlevad tõsiselt selles “kerges” viiruses? Kus olid otsustajad siis, kui viirus hakkas riigis sees levima? Tundub, et püüti pead liiva alla peita. Me poleks isegi osanud end muidu hoida, kui poleks haigestunud inimestelt ja nende tuttavatelt ise teavet saanud, et asi on jama. Miks me seda teavet kui hoiatust ei saanud ametitelt, kelle töö see peaks olema? Arvan, et haigestunud oleks palju vähem. See kõik tundub olevat nüüd takkajärgi tarkus. Kas ikka on?
Libauudiseid liigub palju. Söö seda või teist, joo või kuiva ja “saad terveks”. Eks on ka neid, kes seda järgivad. Sellisel käitumisel on palju sarnast nn enda soovidest tingitud enese-piiramise valikutega ehk mitte arstliku dieetidega. Tahaksime kiiret lahendust – sööd tableti ja oledki kaitstud ning terve. Tundub õige väide, et inimesed ei sure mitte alati haigusest, vaid hirmust. Sellest tulenevad üksteisest eraldi hoidmised. Kas kevade lõpus leiame kaugetes maakodudes üksikute inimeste vaimust hüljatud kehad, sest riskirühmadega pole lubatud suhelda? Samas seesama hirm teadmatuse ees tekitab viha ja raevu. Alguses ikka mingil moel lepitakse olukorraga, kuid söed on tuha alla ja veidi värsket õhku süütab leegi. Juba süüdistatakse inimesi, kes kuidagi on või saavad kunagi olema seotud haigusega. Kuid mis see aitab? Kurjus pole see, mis inimesi terveks teeb. Viha rada ehk aegamööda rohtub.
Meeldiv on täheldada kuskil metsateel teiste jalutajatega kohtudes seda, mida varem tuli harva ette – nagu mujal maailmas teretatakse, soovitakse edu tegemistes ja muidugi tervist! Inimesed on tahtmist Sulle otsa vaadata ja naeratada, mitte põrnitseda. Hoolivust tundub olevat rohkem ning ükskõiksust ja vaenulikkust vähem kui varem. See tekitab hea tunde.