GROKK – BRITI MADRUSTE JOOK
Sai tuntuks 18. sajandil tänu ühele admiralile, kes laskis madruste meelehärmiks korraliku rummi nende arvates ära solkida, lisades sellele vett. Vesi polnud suurtes laevades meeldiv rüübe, sest meresõidu käigus kippus see roiskuma. Samas võib mõista admirali, kes üritas ennetada sooltehaigusi, segades laevas loksunud vee normeeritud kange alkoholiga. Niimoodi vähendas ta vee halba mõju madruste-tekitööliste kehadele, leevendades nende kõhuprobleeme ning hoides samas kõrgel moraali. Admiral oli Edward Vernon hüüdnimega Old Grog – sellest ka joogi nimi.
Hiljem leiti, et kui rüübet valmistada kuuma vee, magusaine ja tsitrusemahlaga, on see veelgi tõhusam ning mõneti ka külmetushaigusi peletav. Tume rumm on kuumades jookides kohasem alkohol, sobides ka grokki paremini kui valge. Samuti pole mõistlik selles joogis kasutada äsja keedetud vett, sest siis aurustub suur osa alkoholist ning maitsed on „tühjad”. Tänapäeval kohtab ka meil inimesi, kes lisavad sidruniga teele kanget alkoholi ja kutsuvad sedagi grokiks.
Sügistalvistesse, eriti jõulude joogivalikusse kõlbavad tugevama maitsega rüüped.
Külmal ajal vajame midagi enamat kui lihtne soe või leige jook. Need, mis meeldivad palavaga, tunduvad jaheduse ja rõskuse saabudes kuidagi mannetud, aga kui jooki on lisatud magusainet, ürte-vürtse, tsitrust või midagi kanget, tundub see tihti huvitavam või maitsvam kui soojal ajal nauditud keelekasted. Kas siis neil jookidel on suur vahe? Päriselt pole, kuid see arusaam kujuneb meil „kõrvade vahel”, millele aitavad kaasa keha erinevad, vahel petlikud tunnetused. Kui väljas on ilm kuum, leiame selle vastu leevendust jääga jahutatud rüüpest. Vesi, kerge vahuvein, valge või roosa vein näivad siis unelma- na. Aga jahedaga eelistame pigem midagi sooja või täidlast, toatemperatuuril ja veidi tummisemat, näiteks punast veini. Vee või veiniga „teravdatud” joogid äratavad rohkem tundeid, kui väljas hakkab päev-päevalt külmemaks minema ja aina sajab.
Nautides kuuma jooki, nagu kohv või tee, saame me küll sooja ergutuse, kuid vajaka võib jääda oodatud lisaenergiast. Eriti lageda taeva all tööd tehes.
KUUMI JOOKE KAUGEMALT
Juba aastaid tagasi kasutasid põllul, metsas või mägedes töötavad Itaalia talupojad hommikul enne välja minemist Caffe Correttonimelist jooki, kus kangele kohvile lisati väike sorts puskarit, likööri, grappat, brändit või muud „külmarohtu”. Seda rüübet peetakse siiani heaks „äratajaks”. Veri saadi käima ning vastik ilm ei tundunudki enam nii ebameeldiv. Taoline nn joogi parendamine pole levinud ainult Itaalias. Hispaanias kannab sarnane jook nime Carajillo, Portugalis Café com Cheirinho ehk aroomiga kohv, Rootsis, Norras ja Taanis vastavalt Kaffekask, Karsk ja Kaffegök. Põhjamaades on lisatav kange alkohol pigem puskar, mitte kallis ja peen naps. Sellist külmarohtu tasub tarvitada pigem tubastes tingimustes, sest väljas veresoonte laienedes annab keha liiga palju soojust ära ning mõne aja pärast võib olla veelgi külmem.
HÕÕGVEIN JA GLÖGI
Eestis on populaarne kuum alkohoolne jook hõõgvein, Skandinaavias on levinud glögi. Hõõgvein on enamasti kuumalt joodav erinevate maitsetega rikastatud vein, mis võib olla valmistatud nii viinamarjadest kui ka muust toormest. Hõõgveini tehakse erinevatest marja- ja puuviljaveinidest. Enamasti on rüüpele lisatud mingit kanget alkoholi – viina, rummi, ürtidest valmistatud likööri jmt. Tavaliselt pannakse hõõgveini sisse enne tarvitamist vürtse, pähkleid, marju, kuivatatud puuvilju, tsitruselisi, mis avavad meeldivalt ka nohuse nina. Sellisest joogist saame rohkem energiat ilmastikuoludega võitlemisel kui vaid lahjast veelurrist. Hõõgvein on valdavalt lahja alkohoolne jook, mis teeb selle ühteaegu ka petlikuks. Mõne klaasi nautimise järel võib jääda oluliselt rohkem purju, kui algselt arvati, sest alkoholi selles rüüpes polnud tundagi. Vürtside ja magusa taga peituv salakaval alkohol toimib kuuma joogi sees tormilisemalt, kui sama keelekastet külmalt juues.
„KUUM ŠOTLANE”
Viski, mesi (või fariinsuhkur), kaneelikoor, sidrun ja kuum vesi. See on jook, mida serveeritakse soojalt. Lisades kõigele veel värskeid mündilehti, saame järgmise ahvatleva rüüpe. Laske vaid oma fantaasial lennata!
JOOKE SEGADES
Jookides on kõige olulisem tasakaal magusa ja hapu vahel. Kui ühed maitsed liialt domineerivad, võib tulemus olla küll “huvitav”, kuid mitte alati nauditav rüübe.
IIRI KOHV
Lisades kohvile Iiri viskit, saame Iiri kohvi! See on väga lihtne. Väikesed lisandite vahetused ning jook saab uue aroomi- ja maitsevärvingu. Erinevad Iiri viskid annavad joogile oma maitse ning alati täiesti uue üllatava elamuse.
GROKK – BRITI MADRUSTE JOOK
Sai tuntuks 18. sajandil tänu ühele admiralile, kes laskis madruste meelehärmiks korraliku rummi nende arvates ära solkida, lisades sellele vett. Vesi polnud suurtes laevades meeldiv rüübe, sest meresõidu käigus kippus see roiskuma. Samas võib mõista admirali, kes üritas ennetada sooltehaigusi, segades laevas loksunud vee normeeritud kange alkoholiga. Niimoodi vähendas ta vee halba mõju madruste-tekitööliste kehadele, leevendades nende kõhuprobleeme ning hoides samas kõrgel moraali.
Admiral oli Edward Vernon hüüdnimega Old Grog – sellest ka joogi nimi.
Hiljem leiti, et kui rüübet valmistada kuuma vee, magusaine ja tsitrusemahlaga, on see veelgi tõhusam ning mõneti ka külmetushaigusi peletav. Tume rumm on kuumades jookides kohasem alkohol, sobides ka grokki paremini kui valge. Samuti pole mõistlik selles joogis kasutada äsja keedetud vett, sest siis aurustub suur osa alkoholist ning maitsed on „tühjad”. Tänapäeval kohtab ka meil inimesi, kes lisavad sidruniga teele kanget alkoholi ja kutsuvad sedagi grokiks.
TODI
See on Šotimaalt pärit kuum jook, kus viskit on lahjendatud kuuma veega ning maitsestatud mee ja mõne nelgiõisikuga. Tänapäeval nimetatakse todiks igasugust kuuma vee, tee või kohvi baasil tehtud jooki, mille kangestajana on kasutatud viskit, rummi, tekiilat, likööri vms. Sarnaneb „kuumale šotlasele”.
JÕULUÕLU
Populaarsust kogub jõuluõlu, sest nii saavad jõuluprae kõrvale kesvamärjukese sõbrad ikka oma „põhitoitu” ehk õlut nautida. Vahel avastab seda maailma ka mõni mitte „õlleinimene”. Tavaliselt on jõuluõlleks tugevamaitselised tumedad porter-õlled – täidlased, nn ale tüüpi õlled. Jõulu- porterit iseloomustatakse kui väga tumedat õlut, mille aroomis on tunda karamelli, šokolaadi, humalat, kohvi.
KUUMUTATUD SIIDER JA ALKOHOLI- VABAD RÜÜPED
Kuumutatud siider vahvate vürtside ning sortsu džinniga võivad pakkuda huvitava elamuse. Tasub vaid mängida maitsetega ja proovida – ega muidu saagi teada.
Kuumad jõulurüüped pole vaid täiskasvanute maailm! Lastele-noorukitele mõeldud alkoholivabad kuumad joogid ning siidrid on valmistatud tugevamamaitselistest limonaadidest ja mahladest (must sõstar, aroonia, astelpaju, rabamarjad, nagu pohlad-jõhvikad). Peaasi, et need soojad joogid on ka ahvatlevad ja head.
Kui kevadsuvel hoiavad paljud magusainetest suve ootuses eemale, siis sügisel pole rannahooaega tulemas. Seega võib rahulikult nautida meeldivalt magusaid ja maitseelundeid paitavaid huvitavaid, ahvatlevaid rüüpeid.
Avaldatud: Kodu ja aed Jõulud 2018